Jossu kadunud päevad

Selles sissekandes räägin ma loo Jossust, kui ta kadus nädalaks ajaks kodust ära ning tuli koju vigasena.

2022. aasta sügisel, 22. oktoobril oli mu ema ja isa sünnipäev. Meile tulid külalised ning tegelikult meie kassidele ei meeldi, kui meil palju inimesi külas on korraga. Minu ema sõbranna laps tahtis mängida Jossuga, kuid Jossule see ei meeldinud ning ta läks hoopis õue.

Järgmine hommik, kui külalised olid juba lahkunud polnud Jossut ikka veel tagasi koju tulnud. Me ei pööranud sellele veel nii palju tähelepanu, sest Jossu käis tihti mõnikord kodust kauem ära. Kuid läks juba kolm päeva mööda ning hakkasime muretsema. Kuna oli ka sügis ja õues ei olnud enam nii soe arvasime, et Jossu oleks juba ammu koju tulnud. Me käisime õues iga päev hõikumas ja otsimas, kuid ei leidnud teda kuskilt. Läks mööda viis päeva, olime juba nutnud ning arvasime, et ei näe teda enam kunagi. Aga meid ootas üllatus täpselt seitsmendal päeval. Oli juba õhtu ning mu ema oli valmis magama minema, jätsime välisukse natukene lahti lootes, et Jossu ilmub välja. Meie üllatuseks lükkas Jossu ukse lahti ja lonkas sisse.

Me olime väga üllatunud ja õnnelikud. Jossu hüppas minu voodisse ning ma jooksin kööki, et tuua talle kassipasteeti ja vett. Kuid me märkasime, et Jossuga ei olnud kõik korras. Ta lonkas, tema saba ei liikunud ja tal oli pöidlasuurune haav kõhu all tagajalgade juures. Need olid asjad, mida saime meie välja lugeda. Kuna oli juba õhtu, siis läksid minu vanemad Jossuga arsti juurde alles järgmisel päeval, kui mina koolis olin. Saime teada, et lisaks haavale oli Jossul nii vaagnaluu kui ka sabakont katki. Meile anti mitu ravimit kaasa ja samuti puhastusvahendeid tema haava jaoks. Loomaarstid olid öelnud minu vanematele, et ta peaks veetma kümme päeva puuris. Piisavalt suur, et sinna mahuks liivakast, söök ja jook ning tekk, aga piisavalt väike, et kõndida ta palju ei saaks. Valmistasime vanadest lastevoodi juppidest puuri, kuid see ei töötanud kauaks, sest Jossule ei meeldinud kohe üldse seal istuda päevad läbi. Ta läks väga stressi nii, et viisime puuri minema ja hoidsime lihtsalt temal silma peal. Jossu eest hoolt kandmine ei olnud lihtne, ta pidi kandma peas koonust umbes kümme päeva ning sellega ta hästi hakkama ei saanud. Süüa oli tal raske ning ta ei saanud ennast ise pesta. Meie pidime tema haava puhastama ja andma ravimeid iga päev. Jossuga läksid mu vanemad uuesti loomaarsti juurde, et arstid saaksid tema haava õmmelda kokku ja samuti amputeerida Jossul saba ära. Arstid ütlesid, et kuna ta saba enam ei liigu, siis see jääks talle lihtsalt ette ja parem valik oleks amputeerimine. Loomaarstid väitsid, et jätaks vaagnaluu puutumata ning lasta sellel ise vaikselt paraneda, sest see oleks raske operatsioon olnud. 

Nii meie kui ka loomaarstid ei suutnud ette kujutadagi, mis Jossuga võis juhtuda ja kus ta võis olla need päevad. Arstid ütlesid minu vanematele, et Jossul on väga tugev elutahe. Ta tahtis väga jõuda meieni tagasi. See on tõeline ime, et ta jäi sellise haavaga ja murtud kontidega elama. Tänaseks on ta põhimõtteliselt terve. Peale uinakuid ta veel natuke lonkab, aga see arvatavasti jääbki nii. Me oleme väga õnnelikud, et Jossu on turvaliselt meie juures kodus.