Pätu toob maailma uut elu

Selles sissekandes räägin ma loo Pätust, kui ta jäi üsna noorelt lapseootele.

Pätul oli innaaeg ning me lasime ta õue, sest ta häälitses väga kõvasti ja kraapis seinasid ja ust. Tollel ajal oli Pätu umbes 1-aastane või pisut noorem isegi. Pätu oli kadunud kaks päeva, aga tuli kiiresti tagasi koju. Me ei näinud muudatusi tema välimuses ega iseloomus pisut aega, aga ta on alati olnud üpris kõhn kass. Lõpuks hakkas ta järjest paksemaks muutuma, aga me ei näinud, et ta sööks rohkem. Ta sõi ikkagi sama palju nagu alati oli söönud. Siis saime ka meie aru, et Pätu on lapseootel.

Minu emas tekkis paanika ja hakkas mõtlema, mida me kassipoegadega teeme. Kuna me teadsime, et kassidel sünnib tavaliselt kuus poeg oli algne plaan nad kindlalt ära jagada inimestele laiali. Kuid mu ema teadis, et kui ta näeb neid oma silmadega, ei suudaks ta neid iialgi ära anda. Viimasel päeval enne sünnitust tahtis Pätu väga palju tähelepanu saada ning see oli märguanne meile, et varsti näeme me vastsündinuid kassipoegi. See juhtus sama päeva öösel. Me olime juba varem valmistanud Pätule kasti koos pehmete linadega, kuhu ta minna saaks. Meie üllatuseks sündis kuue kassipoja asemele hoopiski kaks. Me vaatasime kuidas nad arenevad ja üles kasvavad ning meie edasine plaan oli anda üks kassipoegadest minu õele.

Kuna minu õe laps oli aga tollel ajal veel väike ja ei osanud kassidega ümber käia, ei võtnud ta ühte kassipoega ära. Rosin aga saigi oma nime minu õelt ja Simba nime mõtlesin mina välja.